Uhti kõrtsihoone

Ülenurme vald, Tartumaa

Ühe talliga väike kivikõrts. Paikneb Tartu-Võru mnt ääres.Vanale teeristile jääv kõrts on rahvasuus tuntud ka Valge-Reola ja Valge kõrtsina. Kõrts pärineb 19. sajandi algusest.

Kõrts pikkus 27 m, sellest eluosa 14m, laius 13m. Kõrge viilkatusega, klassitsistliku fassaadiga.

Eluosa ees on kahe lihtsa paarsissamba ja kahe üksiksambaga ulualune. Kaksikaknad on varustatud põõnadel püstlaudadest luukidega. Talliväravad madalas segmentkaarses avas on ruut-kalasabamustris voodriga. Talliseina kaunistavad kolm madalpindset petikkaarnishi.

Üldlahendust rikub kõrtsi eluosa otsa ehitatud nüüdisaegne elamu (Eesti arhitektuur. Tartumaa, 1999).

Uhti külast on esmateated aastast 1299 (Huchten). Uhti küla piiresse kuulub Reola mõis (1522, Rewold) koos pargiga.

Ajaloost pikemalt Uhti kõrtsi teostavus- ja tasuvusuuringu põhjal:

Uhti (Valge) Kõrts paiknes Reola mõisa maadel Vastseliina (Kirumpää) ja Otepää (Kambja) teede ristumiskohas; teatud ajal on teda nimetatud ka Reola kõrtsiks. Ajalooallikates on Reola mõisat reeglina käsitletud koos sellega majanduslikult tihedalt seotud olnud Uhti mõisaga.

1801-04. aastatel oli Reola mõisa maadel kolm kõrtsi, kõik Tartu-Võru maantee ääres. Samas lähedal, Ülenurme mõisa mail oli, Pusepera kõrts, Reola valdustest veidi Võru pool oli Kolga kõrts. Tatra orus olid Kambja mõisale kuuluvad vesiveski ja kõrts. 1905. aasta andmeil oli ka Lepiku karjamõisa juures kõrts. Ajas veelgi tagasi minnes pärinevad varasemad teated kõrtsi olemasolust Reola mõisa maadel 17. sajandi esimesest poolest. 1638. aasta maarevisjoni materjalides nimetatakse kahte Reola mõisale kuuluvat kõrtsi: üks neist asus Kirumpää tee ääres ja teine Uhtikülas.

1693-94. aastate Liivimaa kaardile on märgitud Tartust kuni Reolani viis kõrtsi. 1695. a Tartumaa teede atlases Uhti Valget kõrtsi pole märgitud. Igal juhul on kõrts antud kohas märgitud sajand hiljem Mellini atlases (1798) (vt kaart 1) ja hilisematel kaartidel. Sellest võib järeldada, et suhteliselt väikesel maa-alal on olnud vähemalt seitse kõrtsi, millest tänaseni on säilinud vaid Uhti Kõrts, teised on hävinud ning nende täpsemat asukohtagi pole looduses võimalik kindlaks teha.

Kuna kõrtside tegevus seostub vahetult mõisaga, siis kirjeldatakse põgusalt Reola mõisa ajalugu. Juriidilistes dokumentides ja publikatsioonides on alati Reola mõisa nimetatud koos Uhtiga. 1522. aastal läänistas Tartu piiskop Johannes Reola mõisa kloostrifoogt Peter Stackelbergile. Tema poeg, Tartu toompraost müüs Reola pärusmõisa 1546. aastal 3000 Riia marga eest Johan Zögele. 1554. aastal nimetatakse mõisa Suure-Reolaks (Gross-Rewold). Poolaaegne mõisa valdus on mõneti ebaselge. Rootsi kuningas Gustav Adolf andis Reola 1630. aastal Sigmund Beckerile, kes selle samal aastal Riia kodanikule Heinrich Wulffile müüs. 1632. aastal ostis Reola kuninglik õuekohtunik, linnusekrahv ja muude kõrgete tiitlite kandja Johann von Ulrich. 1638. aastal toimunud maarevisjoni ajal oli mõisaomanikuks eelmise poeg Wilhelm von Ulrich. Sellest ajast pärinevad esimesed teated ka kõrtside kohta: millest üks oli Uhtikülas. Viimase lätlasest kõrtsmik Jane maksis mõisale (aastas?) 1/8 adramaa kasutamise eest 1 tünni rukkeid, 1 tünni otri ja tegi 2 päeva tööd. Tal oli 1 hobune ja 1 lehm.

Rootsi Aja lõpust, 1688. aastast pärineb vanim Uhti mõisa maade kaart, kuid seal on mõisasüda tähistatud tingmärgiga, üksikhoonena on märgitud vaid rehi. Kõrtsid on tingmärgiga kujutatud 1693-94. aastate Liivimaa kaardil, millisele on Tartu-Kirumpää-Vastseliina tee ääres märgitud kõik kõrtsid ja mõisad. Seal on Reola ja Uhti mõisad, Reola mõisa lähedal kaks kõrtsi, Uhti kõrts (Uchtkrug) ja veel üks kõrts viimasest Tartu pool. Täpsemalt neid looduses lokaliseerida pole võimalik, kuid oletatavasti võib neid seostada 19. sajandi vastavate hoonetega.
Reduktsioonist ehk 17. sajandil toimunud mõisate tagastamisest Rootsile jäi Reola mõis puutumata ning Ulrichide suguvõsa käes oli see pikka aega. Alles 1746. aastal müüdi Reola koos Uhtiga 13 700 rubla eest parun Martin Gustav Scholzile.

1803. aastast on leitud mõningad andmed kõrtside kohta. Uhti kõrtsmik Rubbie Jüri oli 50 aastat vana, Leppiku kõrtsmik oli 55 aastane Kanniko Ado. 1805. aastal oli Uhti karjamõisa kõrts antud kümnendrendile kellelegi vabale venelasele Ivan Arhipoffile. Samasugust renti mõisale maksis venelasest Reola kõrtsmik Feodor Ivanov. Samal 1805. aastal on Uhti karjamõisa kõrtsmikuna märgitud kedagi Marry ja Leppiku kõrtsmikku Gretet. 1806. aastal oli ilmselt rendilepingute sõlmimise aeg, kuid kuupäevaliselt ei selgu kumb oli hilisem ning jäi edaspidi jõusse. Dokumentides torkab silma, et ühte nimetatakse Uhti kõrtsiks ja teist Uhti karjamõisa kõrtsiks. Võttes aluseks 1801-1804. aasta kaardi, on näha seal ühte kõrtsi, mida nimetatakse Ucht Krug ja teist, mis on karjamõisa (Ucht Hoflage) juures, nimetatakse lihtsalt Krug. Viimase kõrval on ka veski, selle kõrtsi juurest lähtuv Kambjasse viiv tee. Karjamõisa, tuuleveski ja tee järgi saabki tänast Uhti Kõrtsi identifitseerida 19. sajandi alguse Uhti karjamõisa kõrtsiga.

1835. aastal ostis Reola ja Uhti mõisad 125 000 hõberubla eest krahv Georg Canerin. Nende valdused laienesid naabermõisate arvel. Reola ja Uhti müüdi 1865. aastal von Stäel-Holsteinidele.

1890. aastast alates oli mõisate omanikuks Tartu kodanik Friedrich Joachim Hübbe, valduste hulka kuulus ka kolm kõrtsi. 1894. aastal koostatud hoonete nimekirjas on kirjeldatud kahte: eluruumide ja talliga mõisakõrts ning samasugune Uhti kõrts. Esimene on puust ja kivist, kivist katusega; teine kivist, laud ja sindlikatusega. Nimekirjast jääb selgusetuks kumba Uhti kõrtsi on silmas peetud. Viimasteks omanikeks enne Eesti Vabariigi maareformi olid von Kraused.

Sajandivahetusel toimusid suured muutused viinamüügi korralduses. Viinamonopoli kehtestamisega suleti kõrtsid ja paljud neid eksisteerisid edasi poodidena.

Uhti Valge Kõrts on ühe talliga telliskivihoone. Krohvitud ja valgeks lubjatud seinte järgi ilmselt ongi kõrts oma nime saanud. Kõrtsitoa osa on tallist kitsam, kogu hoonet kattev katus on talli laiune, seepärast moodustub kõrtsitoa ette varjualune. Viimane toetub paaris paigutusega toskaana sambale (üks neist on praeguseks hävinud). Talli esifassaad on kaunistatud kolme suure petikkaarega. Lamekaarne talli värav paikneb poolenisti varju all, laugel nurgatahul, mis ühendab kõrtsi ja talli. Talli otsaseinas on samuti petikkaared ja värav (praegu on otsasein varjatud ajutise juurdeehitusega). Algselt on hoonet katnud kelpkatus, kuid see on hiljem ümber ehitatud viilkatuseks. Enam kui muudetud katusekuju, rikub kõrtsihoonet silikaadist juurdeehitus. See on kõrtsihoonest kitsam ning petikkaarega otsaseina on võimalik veel näha. Väliskujunduses on dekoorielementidena lisaks sammastele ja petikkaartele tähtis koht ka lopsaka profiiliga katusekarniisil. Algne sisemine ruumijaotus on kõrtsihoonel enam-vähem säilinud: piki hoonet kulgeb üks vahesein ning kaks risti vaheseina. Kõrtsi all on väike võlvitud kelder.

Tuginedes K. Aluve uurimusele Eesti maakõrtsidest, esineb Eestis kolme tüüpi kõrtse: ilma tallita, ühe talliga ja kahe talliga. Valdava osa tänaseni säilinud kõrtsidest moodustavad ühe ja kahe talliga kõrtsid. Nii ühe kui ka kahe talliga kõrtsihoonele on iseloomulik ulualuse olemasolu kõrtsihoone ees.

Eelnevast saab järeldada, et Uhti Kõrts kujutab üldlahenduselt vägagi levinud kõrtsitüüpi. Ehitusaja saab täpsemalt määratleda dekoorielementide järgi. Kõrtsi väliskujunduses on lähtutud klassitsistlikest kujunduselementidest: toskaana sambad (kuigi ilma paisutuseta) ulualuse ees, kaaraknad ja petikud talli seintes ja kõrtsitoa otsaseinas, räästakarniis. Kõik need elemendid viitavad ehitusajale 19. sajandi keskpaigas. Siin on hästi näha talupoegliku ehituse ja omaaegse arhitektuuri suurmoe põimumine.

Kõrtsihoone on arhitektuurimälestisena riikliku kaitse all.1989. aastal koostati KRPI-s (Kultuurimälestiste Riiklik Projekteerimise Instituut) tollaste Ülenurme sovhoosi tellimusel kõrtsi ajalooline õiend koos renoveerimise eritingimustega. Sovhoosil oli kavas kohandada hoone kauplus-sööklaks, kuid seoses ühismajandi tegevuse lõpetamisega jäid plaanid pooleli.

Praeguseks hoone valdajaks on Ülenurme vald. Pikka aega on Ülenurme vald otsinud hoonele sobivat funktsiooni ning rentnikku, kuni leiti sobiv koostöövorm MTÜ-ga Uhti Küla Süda eesotsas Kai Paksuga. Uhti Kõrtsi praegustes plaanides ja ka käesoleva projekti ideekontseptsioonis on anda hoonele nn. Avatud Ateljee roll. Kõike, mida kohapeal valmistatakse, on võimalus osta. Samuti on võimalik jälgida kunsti ja käsitööga tegelejate tööprotsessi ning soovil ka ise õppida ja proovida.

Muinsuskaitse eritingimused kõrtsihoone restaureerimiseks koostati 2005. aastal. Vana kõrtsihoone kasutamine niisugusel otstarbel toetab sümpaatsel moel ka Tartu- Võru postitee Põlvamaa lõigu turismiarenduskontseptsiooni.